Teistmoodi IT
Kui hakkasin nädalateemat lahti mõtestama, kuidas saaks tehnoloogia aidata puuetega inimesi, kargas esimesena pähe mõte robotist, mis hoolitseks inimese eest. Selline tehnoloogia, mis oleks abiks liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimestele muutub järjest olulisemaks, kuna läänemaailm vananeb ahvikiirusel. Vanurite eest peavad hoolt kandma nooremad, keda aga on jäänud väga väheks ja neil tuleb kanda järjest suuremat rolli kogu ühiskonna ülevalpidamise eest. Ma küll väga austan hooldajaid, nad teevad rasket ja tänuväärset tööd, aga tuleb nentida, et nende töö lisandväärtus pole kuigi suur. Lahenduseks tuleks nii palju kui võimalik hooldamisest üle anda robotitele.
Kiire kuugeldamine andis sellise lahenduse inglisekeelseks nimetuseks disability robot https://en.wikipedia.org/wiki/Disability_robot Wiki leht selle kohta on aga küllaltki väheütlev ja viimased sissekanded vanad.
Väga palju kirjutatakse viimasel ajal iseliikuvatest autodest, aga kui oleks ka iseliiikuv tehisintellektiga ratastool, mille autopiloot õpiks iga päev uusi trikke. Auto ja tooli kokku pannes saaksid puudega inimesed märkimisväärse liikumisvabaduse. Ratastool kärutaks auto peale ja auto sõidaks soovitud asukohta ja teist inimest sinna juurde enam vaja ei oleks. Pakun, et vabaduse puudumine oma käimiste suhtes, so korteris nelja seina vahel passimine, ongi kõige rohkem depressiooni tekitav moment liikumispuude juures. Kullerimajandus on praegu juba kiire arenguga ja söögi ja elementaarsed kaubad saab poest lihtsalt koju tellida, aga elamusi saab rohkem väljapoolt korterit. Saab minna parki, loomaaeda, võidusõitma teiste käruomanikega, kalale - kui käed veel töötavad. Inimesed muutuksid õnnelikumaks, ka need kes hooldavaid kaaskodanike - tööd oleks vähem. Kõiki hooldusülesandeid ei saa kunagi robotitele delegeerida, aga tegemiste maht väheneks.
Kui hakkasin nädalateemat lahti mõtestama, kuidas saaks tehnoloogia aidata puuetega inimesi, kargas esimesena pähe mõte robotist, mis hoolitseks inimese eest. Selline tehnoloogia, mis oleks abiks liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimestele muutub järjest olulisemaks, kuna läänemaailm vananeb ahvikiirusel. Vanurite eest peavad hoolt kandma nooremad, keda aga on jäänud väga väheks ja neil tuleb kanda järjest suuremat rolli kogu ühiskonna ülevalpidamise eest. Ma küll väga austan hooldajaid, nad teevad rasket ja tänuväärset tööd, aga tuleb nentida, et nende töö lisandväärtus pole kuigi suur. Lahenduseks tuleks nii palju kui võimalik hooldamisest üle anda robotitele.
Kiire kuugeldamine andis sellise lahenduse inglisekeelseks nimetuseks disability robot https://en.wikipedia.org/wiki/Disability_robot Wiki leht selle kohta on aga küllaltki väheütlev ja viimased sissekanded vanad.
Väga palju kirjutatakse viimasel ajal iseliikuvatest autodest, aga kui oleks ka iseliiikuv tehisintellektiga ratastool, mille autopiloot õpiks iga päev uusi trikke. Auto ja tooli kokku pannes saaksid puudega inimesed märkimisväärse liikumisvabaduse. Ratastool kärutaks auto peale ja auto sõidaks soovitud asukohta ja teist inimest sinna juurde enam vaja ei oleks. Pakun, et vabaduse puudumine oma käimiste suhtes, so korteris nelja seina vahel passimine, ongi kõige rohkem depressiooni tekitav moment liikumispuude juures. Kullerimajandus on praegu juba kiire arenguga ja söögi ja elementaarsed kaubad saab poest lihtsalt koju tellida, aga elamusi saab rohkem väljapoolt korterit. Saab minna parki, loomaaeda, võidusõitma teiste käruomanikega, kalale - kui käed veel töötavad. Inimesed muutuksid õnnelikumaks, ka need kes hooldavaid kaaskodanike - tööd oleks vähem. Kõiki hooldusülesandeid ei saa kunagi robotitele delegeerida, aga tegemiste maht väheneks.
No comments:
Post a Comment