Kommenteerin rühmatööd IT ettevõtete õigused ja kohustused isikuandmete töötlemisel
Kõigepealt tunnustan autoreid, et julgesid sellise mahuka grupitöö teemaga välja tulla. Seadusandluse kommenteerimine on mitte juriidikat tundvale inimesele tihtipeale kohutavalt keeruline ja sealt millegi järeldamine libedale teele minek. Seda enam on tänapäeva maailmas seadusanduse mõistmine kriitilise tähtsusega, nii IT-s kui teistes valdkondades.
Teema on igati aktuaalne, nagu töös ka märgitud jõustus 2016 aastal Euroopa Komisjoni direktiiv, mis peab liikmeriikide seadusandlusesse jõudma 2018 aasta maiks. Eesti ja Euroopa osa on töös lihtsalt ja mõistetavalt lahti kirjutatud. Iga lõigu juurde on postitatud ka viide algallikale.
Euroopale järgneb USA osa, kus ainult nimetatakse mõningaid seadusi. Võib aru saada autorite eesmärgist kirjeldada erinevaid maailma õigusruume, aga ka Euroopa ja Eesti seaduandlusest oleks võinud kirjutada, nii et tapab. Teema fookus kaob ära ja on eklektiliselt toodud välja laused nagu, "California oli esimene osariik, kus võeti vastu seadus, mis kohustab inimesi turvaaugust teatama." jms.
Edasi on mindud Austraaliaga, saan muidugi aru, et tegemist on mandriga, mis väärib eraldiseisvana kajastamist. Samas on sisuks nimekiri erinevatest Austraalia õigusaktidest, mis erilisi teadmisi juurde ei anna, kui neid läbi ei loe.
Venemaa osa on põhjalikum. Kirjutatakse, et avalikule ja erasektorile on antud ette kindlad normid, millest üleastumine võib olla väga valus. Venemaa puhul teatavasti süütuse presumotsioon ei kehti, on hoopis süüdlase oma - kui sind võimu poolt süüdlaseks peetakse, siis kohtu poolt süüdi ka mõistetakse. Kuna Venemaa tahab iga oma kodaniku tegevust kontrollida, siis on töös mainitud seadust milles on ineternetiteenus pakkujal kohustus hoida Vene Föderatsiooni territooriumil informatsiooni elektroonilise teabe vastuvõtmise, edastamise ja töötlemise kohta vähemalt aasta jooksul, ning elektrooniliselt edastatud teavet poole aasta jooksul, ja tagama pädevale riigiorganile seadusest tulenevatel alustel juurdepääsu sellele teabele. Venemaa seaduste kirjeldus on igati informatiivne, ajakohane ja viidetaga algallikatele.
Töö lõpus minnakse Aafrikasse ja nenditakse, et seal pole ühtset õigusraamistikku. Tuletaks autorile meelde, et Aafrika koosneb erinevatest kutuuriliste, etniliste, religoonidega riikidest ja seni kuni seal mingit EL laadset asja ei teki, siis ei saa rääkida selle mandri ühtsest seadusandlusest. Aafrika Liit küll eksisteerib, aga küllap neil on pakilisemaid tegevusi, kui isikuandmete töötlemise ühtlustamine, nagu näiteks orjapidamise keelamine, mis on seadustesse jõudnud, kuid päriselus on visa kaduma.
Kokkuvõtteks on hää tõdeda, et autorid on küll ebaühtlaselt, aga huvitavalt oma teemat tutvustanud ja puutunud kokku olulise teemaga, millega vist küll lõviosa it-inimesi oma tegemistes kokku puutub.
Kõigepealt tunnustan autoreid, et julgesid sellise mahuka grupitöö teemaga välja tulla. Seadusandluse kommenteerimine on mitte juriidikat tundvale inimesele tihtipeale kohutavalt keeruline ja sealt millegi järeldamine libedale teele minek. Seda enam on tänapäeva maailmas seadusanduse mõistmine kriitilise tähtsusega, nii IT-s kui teistes valdkondades.
Teema on igati aktuaalne, nagu töös ka märgitud jõustus 2016 aastal Euroopa Komisjoni direktiiv, mis peab liikmeriikide seadusandlusesse jõudma 2018 aasta maiks. Eesti ja Euroopa osa on töös lihtsalt ja mõistetavalt lahti kirjutatud. Iga lõigu juurde on postitatud ka viide algallikale.
Euroopale järgneb USA osa, kus ainult nimetatakse mõningaid seadusi. Võib aru saada autorite eesmärgist kirjeldada erinevaid maailma õigusruume, aga ka Euroopa ja Eesti seaduandlusest oleks võinud kirjutada, nii et tapab. Teema fookus kaob ära ja on eklektiliselt toodud välja laused nagu, "California oli esimene osariik, kus võeti vastu seadus, mis kohustab inimesi turvaaugust teatama." jms.
Edasi on mindud Austraaliaga, saan muidugi aru, et tegemist on mandriga, mis väärib eraldiseisvana kajastamist. Samas on sisuks nimekiri erinevatest Austraalia õigusaktidest, mis erilisi teadmisi juurde ei anna, kui neid läbi ei loe.
Venemaa osa on põhjalikum. Kirjutatakse, et avalikule ja erasektorile on antud ette kindlad normid, millest üleastumine võib olla väga valus. Venemaa puhul teatavasti süütuse presumotsioon ei kehti, on hoopis süüdlase oma - kui sind võimu poolt süüdlaseks peetakse, siis kohtu poolt süüdi ka mõistetakse. Kuna Venemaa tahab iga oma kodaniku tegevust kontrollida, siis on töös mainitud seadust milles on ineternetiteenus pakkujal kohustus hoida Vene Föderatsiooni territooriumil informatsiooni elektroonilise teabe vastuvõtmise, edastamise ja töötlemise kohta vähemalt aasta jooksul, ning elektrooniliselt edastatud teavet poole aasta jooksul, ja tagama pädevale riigiorganile seadusest tulenevatel alustel juurdepääsu sellele teabele. Venemaa seaduste kirjeldus on igati informatiivne, ajakohane ja viidetaga algallikatele.
Töö lõpus minnakse Aafrikasse ja nenditakse, et seal pole ühtset õigusraamistikku. Tuletaks autorile meelde, et Aafrika koosneb erinevatest kutuuriliste, etniliste, religoonidega riikidest ja seni kuni seal mingit EL laadset asja ei teki, siis ei saa rääkida selle mandri ühtsest seadusandlusest. Aafrika Liit küll eksisteerib, aga küllap neil on pakilisemaid tegevusi, kui isikuandmete töötlemise ühtlustamine, nagu näiteks orjapidamise keelamine, mis on seadustesse jõudnud, kuid päriselus on visa kaduma.
Kokkuvõtteks on hää tõdeda, et autorid on küll ebaühtlaselt, aga huvitavalt oma teemat tutvustanud ja puutunud kokku olulise teemaga, millega vist küll lõviosa it-inimesi oma tegemistes kokku puutub.
No comments:
Post a Comment